Surra sõnavabaduse eest ehk sõnum terroristile

See nädal läheb ajalukku kui ­nädal, mil toimus ajakirjanike massimõrv. Prantsuse satiirilise nädalalehe Charlie Hebdo toimetusse tungis kolm maskidega meest, kes avasid Kalašnikovi automaatidest tule. Hukkus 12 inimest, kaasa arvatud lehe peatoimetaja Stéphane Charbonnier. Teist niipalju sai haavata.

Äripäeva arvates ei ole mõrval kunagi õigustust. Inimesi ei tapeta. Punkt. Olgu ta õpetaja, ajakirjanik või politseinik. Katoliiklane, muslim või ateist. Rikas või vaene. Mees või naine. Konservatiiv või liberaal. Sõnavabaduse kui ühe põhiväärtuse kaitsjast rääkimata.

Samamoodi on kerge tekkima soov mõrvareid rahvuse, usu, soo ja vanuse järgi mõnda kasti panna. Sildistada ja siis oma viha kogu inimrühma vastu suunata. Ometi elab Prantsusmaal miljoneid muslimeid, ära pööras neist aga kaks-kolm, nagu ütles tabavalt Eestis iduäri ajav prantslane Thomas Padovani.

Tõsi, lugu ise on keerulisem, kui pealtnäha paistab. Kui ajakirja sirvida, siis selle käsitlus ületab kohati ka avatuma meelega lääne inimese taluvuspiiri. Näiteks anaalhuumor ei kuulu ühegi uskliku ega uskmatu igapäevalauale. Karikaturist Urmas Nemvalts mõistis igasuguse vägivalla hukka, kuid lisas ERRi uudisteportaalile, et kui ta Charlie Hebdo pilte vaatas, nägi ta seal päris julma sisu. “Minul jäi paljude piltide puhul selline tunne, et kus see nali on? Paljud olid lihtsalt labased pildid,” märkis Nemvalts.

See pole kaugeltki esimene kord, kui sõnavabaduse nimel surrakse. Näiteks 2004. aastal šokeeris Hollandit juhtum, kus Amsterdamis sündinud Maroko päritolu Mohammed Bouyeri lasi maha filmirežissööri Theo van Goghi, kes kritiseeris oma filmis ning ajaleheartiklites naiste kohtlemist islamimaades.

Relva haaramine tagasiside andmiseks pole aga mingil juhul kriitika, see pole argument. See on pime hirm, viha ja kättemaks. See pole inimlik, ammugi jumalik tegu. See näitab veel kord ilmekalt, et kogu terrorismi olemus on silmakirjalik. Nad heidavad ajakirjale sisuliselt ette, et selle autoritele pole prohvet Muhamedi kujutades miski püha. Samas on terroristid viimased, kes peaks väärtustest rääkima. Neile pole ju üldse miski püha – isegi elu.

Terroristid otsivad mõrvade sooritamiseks ettekäändeid. Nad ei hooli rahvusest, soost ega religioonist. On ju fakt, et lõviosa islamiterroristide vägivallaaktidest leiab aset oma rahvus- ja usukaaslaste vastu. Veelgi ilmekam näide, et äärmuslane leiab mõrvaks alati põhjuse, on 2011. aastal Norrat tabanud šokk, kui 32aastane norralane Anders Behring Breivik korraldas Oslo lähedal asuval Utøya väikesaarel toimunud noortelaagris veresauna.

Kõige suurem oht praegu ongi langeda selle silmakirjalikkuse võrku. Alustada enesetsensuuriga või kalduda äärmuslusse. Võivad sündida uued Breivikud mitte ainult Euroopas, vaid ka meil siin, Eestis.

“Sõnum sellele, kes meid ründas, on, et sa ei hävita meid, sa ei hävita meie demokraatiat ja meie parema maailma ideaale,” ütles neli aastat tagasi praegu NATOt juhtiv endine Norra peaminister Jens Stoltenberg. “Tulistaja võttis ohvritelt elu, kuid ta ei saa meilt võtta seda, millesse me usume – tolerantsi ja antirassismi,” sõnas toona ka vere­sauna üle elanud Norra Tööpartei noortekogu liider Eskil Pedersen. Need sõnumid kehtivad ka täna ja sõnavabaduse eest seismise kohta.